Orgaanilisi peroksiide on palju erinevat tüüpi, nagu hüdroperoksiidid, diatsüülperoksiidid, karbamaatperoksiidid, dialküülperoksiidid, peroksüestrid jne. Igal orgaanilisel peroksiidil on oma omadused. Täna räägime orgaaniliste peroksiidide ohtudest.
Erinevat tüüpi orgaanilistel peroksiididel on erinevad riskid. Võtame näiteks söövituse. Nende hulgas on väga söövitavad karboksüülhappeperoksiid ja anhüdriidperoksiid, eriti madala süsinikuaatomiarvuga ühendid, näiteks peräädikhape. Sellel on tugev korrosioonikindlus ja see võib korrodeerida mitmesuguseid metalle, nagu vask, raud, tsink ja alumiinium. Sellel ühendil on aga vähem korrosiooni alumiiniumile ja roostevabale terasele ning klaasi ja plasti korrosioon puudub. Kui kontsentratsioon on kõrge, kaotab kumm oma elastsuse, mistõttu mõned orgaanilised peroksiidid kahjustavad keha normaalset talitlust. Seetõttu peaksime olema ettevaatlikud, kui orgaanilised peroksiidid satuvad meie nahale, silmadesse jne.
Kuigi orgaanilistel peroksiididel on teatav mürgisus, on nende toksilisus suhteliselt madal ja enamik neist ärritab tugevalt nahka, silmi ja limaskestasid. Pikaajaline kokkupuude nahaga või silma sattumine võib kahjustada. Teatud tüüpi orgaaniliste peroksiidide aur on ärritav ja võib põhjustada peavalu, näiteks alkoholimürgitust. Suure aurukontsentratsiooniga sissehingamisel tekib kergesti kopsuturse. Veelgi enam, selle inimkehasse sissehingatud lõhn võib põhjustada teatud kahjustusi ajunäärmete talitlusele ja võib isegi kujutada endast vähiriski.